"Sa oled naturaalselt ilus." Need sõnad ütles mulle üks ülikoolikaaslane umbes täpselt kaks nädalat tagasi ühes loengus. Mäletan neid siiani, kuna need lihtsalt sööbisid mu mällu. Ma olin väga üllatunud, kuna just eelmises loengus olin teda enda peas kritiseerinud: "Tal on nii kenad pikad valged juuksed, aga miks ta peab seda tobedat tukka kandma. Ta on juba üle 20-aasta vana, kas ta pole ikka veel aru saanud, et laineliste juustega ei saa head tukka."
Mäletan, kuidas esimeseks koolipäevaks valmistusin. Enda arvates panin selga oma ilusaimad riided. Võtsin tite kainu ja läksin. Koolis avastasin, et näen välja nagu puunott. Kõik teised olid mikitud ja mukitud. Olen hiljem seda ka proovinud, kuid kui tunne on ront, siis ega nii ongi.
Olen nüüdseks nende nelja sõnaga elanud kaks nädalat ja need on andnud nii palju jõudu. Sisimas olen nii tänulik sellele imearmsale neiule, kes need sõnad ütles. Eriti, kuna Eliise on juba 6-7 nädalat jutti ärganud öösel iga 2h tagant. Andke mulle andeks, kuid see on täielik surm. Oleks, et ma tegelen temaga ära ja jään ise magama. Ei, ma passin üleval, kuni järgmise või ülejärgmise toitmiseni, sest und ei tule.
Mu silmad on aukus ning sinised. Tunnen, kuidas kõik hakkab vaikselt üle pea kasvama. Lihtsalt eksisteerin ja proovin olla hea ema. Samas ma tean, et pole. Mu laps vajab mind mega palju, kuid ärkvel olles ma lihtsalt kuidagi kaotan aega. Ja ma ei tea isegi mille peale. Sest, ma ei korista, ei tee süüa, ei tegele lapsega ega õpi. Või noh, ma üritan, kuid tunnen, et teen kõike poolikult. Mul on tekkinud õppimises juba mõnusad kuhjad ja lihtsalt puudub aeg nendega tegeleda. Ja olgem ausad, ma enam ei jaksagi.
Eliise teeb hetkel läbi ka unekooli, mis tähendab seda, et ta õpib iseseisvalt magama jääma. See omakorda tähendab seda, et ta lihtsalt nutab 5 minutit, 10 minutit ja siis 15 minutit. Ja kui siis ka ei uinu, siis toon ta mängima. Selleks ajaks oleme aga mõlemad nii läbi. Tema on jonnine ja mina lihtsalt traktori alla jäänud.
Tõmban kopsud õhku täis ja katsun temaga tegeleda. Mängida, võimelda (sest massöör käskis), toita, mähkmeid vahetada. Ja peamiselt süles hoida, kuna ta tegelikult on mega väsinud magamatusest. Ehk isegi enam kui mina.
Vahel ma soovin, et ta oleks juba suur tüdruk ja ma ei peaks enam mähkmeid vahetama. Mulle tundub, et mu elu ongi üks mähkme vahetus. Vb see on ka mu enda kiiks, et pepu peab olema tal võimalikult kuiv. Samas oli tal pepu pisemana hästi õrn ja läks kiirelt punetama. Proovin nüüd seda nii ära hoida, kui vähegi võimalik. Kahju ainult, et meil kohalikus kaubanduses nö. elite mähkmeid pole.
Ühesõnaga aitäh armas valge peaga neiu nende imeliste sõnade eest! Tundsin end hetkeks nagu kõige kaunim ingel.
