29.10.17

Käsitöö postitus: Keraamika

Augusti lõpus või septembri alguses avastasin, et mu õe sünnipäev on jällegi lähenemas ja kingiideid on null. Mõtlesin, et sel aastal traditsioonilisi sokke ei tee :) Aastake võib ju vast vahele jääda... Mõtlesin veidi ja leidsin, et kuna preili on juba täitsa iseseisev noor inimene, vajab ta oma koju kindlasti ühte imelist nõudekomplekti. 
Idee küpses pikka aega enne kui sammud Eelika Keraamika (LINK) stuudiosse seadsin. Esialgne plaan oli teha neli parajalt suurt söögitaldrikut taimetrüki tehnikas. Roheline nagu ma olen, siis neist neljast suurest söögitaldrikust said neli väikest koogitaldrikut. Kuna neist jäi savi veidi üle, siis tegin ühe topsi ka. Kõrge sangaga, et saaks nt jõululauale panna pohlamoosi. Kõrge sanga tegin mõttega, et siis saab selle ka ülevalt lähenedes kergelt kätte ja ei pea muid nõusid nihutama (nagu enamasti pidulauas, kus süüa on rohkem kui laual ruumi). Tops tuli päris äge välja ja leidsin, et neist saavad tassid. Tegin siis kolm veel. 
Topsid hetkel, kui savi on juba ära kuivanud ja eelpõletuses käinud. 


Kui savi oli kuivanud, siis katsin need osad, kus taimed olin savisse vajutanud raudoksiidiga (LINK). Lasin sellel hetke kuivada ning märja nuustikuga pühkisin üleliigse ära ja veel katmata osa sai samuti nö. ülejäägiga kaetud. Kuna olin plaaninud kõrgkuumust, siis jätsin parajalt paksu kihi seda raudoksiidi peale. Kõrgkuumuses põleb see väga!!! heledaks. 

Ühtedel on raudoksiid nö. maha ja laiali pühkimata, teistel pühitud. Viimase sammuna enne teist põletust kandsin peale ka läbipaistva glasuuri, et nõud peaksid hästi vedelikke ja oleksid imeliselt läikivad. 


Ahjust sain kätte sellised taldrikud. Oma vaimusilmas lootsin, et seda musta jääb enam peale, kuid tõesti see põleb ääretult heledaks. Õnneks taimeosad on ilusti näha!

Tassidega on muidugi see tore asi, et neist ei saa tänu väiksele disaini apsakale juua. Kõrge sang ei ole ikka parim idee!!! Seega on need siiski topsid, kuhu väiksel istumisel saab panna nt. dipikastet, kurki, porgandit...POHLAMOOSI!!!


24.10.17

Käsitöö postitus: Randmekad tädi Kaile

Väiksena saime õega veeta ääretult palju aega vanaema juures. Sealt on pärit niipalju väärt mälestusi, mis on teinud lapsepõlve väga värvikaks. 
Tema tagatoa laua alla sai alati ehitatu onn ja sinna tassitu majapidamise kõik padjad. Praegu paneb suu muigama, et kunagi mahtusime sinna laua alla kahekesi koos patjadega, kuna praegu on üksigi sinna mahtumine keeruline. 
Samuti oli vanaisa teinud tädidele mängumaja, mis sobis üüratult hästi ka meile. Seal sai igasuguseid mänge mängitud ja tõenäoliselt ka pahandust tehtud. 
Vanaema maja kõrval voolab Tirtsi jõgi. Jõe kohale oli pandud puuoksa külge köis, mille otsas oli sõlm. Isver kuidas meile meeldis sellega kiikuda. Seda ei tohtinud muidugi teha, sest äkki kukud jõkke, äkki oks murdub jne. Aga me ikka salaja tegime seda. Enamasti saadi meile jälile ning saime riielda, kuid see oli nii köki-möki selle elamuse kõrval. Tasus kuulamist :)
Jõe peal sai talviti ka uisutatud. Tädid ja onud ajasid alati raja lahti ning meid viidi alati ka jääle. Eriti õnnelikud olime, kui saime endale uisud, sest siis oli lõbu veelgi enam. Suviti kaevandati meile sealt savi, millest saime igasugu asju teha. Olime savised nagu porisees tuhninud põrsad, aga kaevuvesi tegi alati imesid :) Tõenäoliselt said ema ja isa vanaemalt tagasi ikka ilusad lapsed :)
Talviti käisid tädi Kai ja vanaema poeski. Selleks kasutati alati soome kelku (loodan, et teate mis see on!). Istumise alla pandi alati enda poolt tikitud padjad, et lastel hea pehme oleks istuda. Mina ootasin alati seepärast talve, kuna need sõidud olid nii vahvad. 
Muudel aastaaegadel kasutati liiklemiseks ratast. Ühele rattale monteeris vanaise istekoha nii ette kui ka taha. Vanaemal oli niiviisi kahte lapselast hea koolist enda poole transportida. Üks ees, teine taga ja üüratu koolikotid kahe lenksu otsas. Võis see aga vahva vaatepilt olla. 

Tädi Kai oli minu ja õe jaoks see õige tädi. Alati viitsis meiega tegeleda. Samas oli ta ka maailma kõige kurjem tädi ja mina küll natukene nagu kartsin teda. Aga kuna ta oli ja on poemüüja, siis koju tulles tõi ta vanaema juurde alati erinevaid komme ja šokolaade. Tal oli ka enda kummut, mis oli alati lukus. Päevad, mil ta selle meile avas oli nagu võlumetsas olemine. Seal oli gast põnevat värki. Kõige enam paelus mind tema kommipaberite kollektsioon. Seal oli igasuguseid. Mida juba toona ei toodetud. Mäletan nt. punase paberiga Jõmmu šokolaadi paberit, kus oli valge peaga poiss peal. 

Vanaema ja tädi kudusid meile ka mütse, sokke, kindaid. Vanaema antud asjad olid alati nii ilusad (LINK). Puhtast villasest lõngast ja ääretult värvilised. Oli üks müts (Saaremaa kodus siiani alles), mida ma ei raatsinud pähe panna, kuna see oli lihtsalt nii ääretult ilus. Nüüd on aga vanaema tervis natuke kehv ning väga ta enam käsitööga ei tegele. Tädigi on nüüd rohkem meisterdama hakanud väiksematele. Samas on nüüd aeg tasuda nende vaev. Paar aastat tagasi kudusin ühed veinipunased randmekad (LINK). Kuna mina selliseid asju väga ei kanna, kuid tädile meeldisid, siis andsin need temale. Nüüd ta mainis, et tal on need läbi saamas ja vaja oleks uusi. Kuna aasta 2017 on mul lubaduste täitmise aasta, siis tegingi talle uued randmekad. Kudusin neisse vanaema kinnaste soojust ja ilu. Vanaemale järgijõudmiseks läheb veel omajagu aega, kuid vähemalt on kuhu pürgida. :)

Jõmmu šokolaad. Usun, et olen isegi seda söönud, kuid maitset enam ei mäleta. 

Randmekad tädi Kaile


Tädi Kai ja onu Gunnar võtsid meid oma väljasõitudela ka alati kaasa. Sel 2010 aasta suvel avastasime nendega koos Muhumaad
Alati lastelastele mõtlev vanaema Eevi

Pojad on ikka isasse :)

Vanaisa Felix ja Rex



08.10.17

Käsitöö postitus: Beanie hat

Aasta siis võis olla 2015 ja käsil selle viimane pool, kui andsin lubaduse tollase töökaaslasele tema mütsimajandus üle vaadata. Veits kahju hakkas, kui külma ilmaga väljas olles ta kõrvad punaseks värvusid ja ainus kaitse oli dressika kapuuts. Mis muidugi pidi olema parim külmakaitse :)
Aeg läks ning saabus aasta 2017. Nii nagu ikka antakse esimesel jaanuaril lubadusi tulevaks aastaks. Mina olen loobunud igasugu spordiga seotud lubadustest. Olen leidnud, et kui vaja on minna siis lähen. Käin ühe korra ära ja leian, et mu füüsis on alla igasugust arvestust, ja rohkem ei lähe :) 

Mõtlesin siis pingsalt, et mis lubadusi anda. Peab ju ikka trendiga kaasas käima. Lõpuks otsustasin, et aasta 2017 on lubaduste täitmise aasta. Ja nii on see siiani ka olnud. See on ülimalt hea tunne, kui olen jälle mõne pikalt seisnud sõnakõlksu tegudeni viinud. Ühtlasi on see mind ka kasvatanud ja õpetanud, et kõikidele asjadele ei öelda koheselt "JAH."

Kui sügis juba uksele koputas tuli mul see ammune lubadus meelde. Kuna ma niisama ei tahtnud kududa, siis küsisin, et kas ta ikka kannaks seda mütsi, kui lõpuks selle valmis saaksin. Vastus oli jaatav. Mida oma roosas maailmas pean piisavaks :) Sooviks oli beanie hat. Kui seda väljendit kuulsin, siis mul oli: "Ahhh, mis asi see veel on?" Ilmnes, et see on kõige tavalisem lotumüts. Polnudki sellist varem kudunud ja väljakutse sobis. 

Poest lõng saadud, vardad kätte võetud ning ca. nädalaga (natuke siia sinna) valmis see iluduseke oligi. Endalegi üllatuseks jäin tulemusega suht rahule. 

Lõng: 100% akrüül (otsustasin seekord villasegust mitte kasutada)
Vardad: 3.5
Muster: 1:1 soonik kolm rida; vahele üks pahempidine rida; 1:1 soonikus kolm rida, kuid varasema lt tehtud pahempidiste silmuste kohale parempidised silmused ja parempidiste silmuste kohale pahempidised silmused. 


Tulevikuks võiks jätta midagi sellist :)


Beebimüts

  Alusmaterjal: ☝ Heegelnõel nr 3.5 ☝ Valge mohäärlõng ☝   Valge "tavaline" lõng ☝   Õmblus-/Sukanõel Pistete selgitused: ah -...