05.12.17

Käsitöö postitus: Halloweeni pudelid ja nahkhiired

Ilmnes, et kui olla koolis õpetaja ja omada klassiruumi, siis võiks seda ka aegajalt tähtpäevadeks kaunistada. Esimene selline, mille jaoks olin nõus seda tegema oli Halloween (oktoobri lõpus :) - üüber kiire olen nende sissekannetega... nüüd juba viies detsember). 

Igaljuhul otsustasin paar pudelit musta tahvlivärviga (LINK) ülevõõbata. Olin seda korra varem teinud ühe pildiraamiga, mille kinkisin Katile, et ta saaks enda mõtteid sellele kirjutada jne. Otsisin siis majapidamisest üles klaasist pudelid. Ilmnes, et neid oli vaid kaks... Tuleb vb hakata midagi muud peale mahlade tarbima :) 
Sooja veega leotasin sildid lahti ning tegin pudelid ilusti puhtaks. Lasin neil kuivada ning kandsingi tahvlivärvi pudelitele. Kuna värv on kohati veidi voolav, siis kandsin peale kaks õhukest kihti. Soovisin, et pudelid oleksid ilusti kaetud. Kontrollisin värvi edukat pealepanekut nii, et panin jõulutuled pudelisse ja vajadusel lisasin teatud kohtadesse ka "kolmanda" kihi, kui valgus läbi kumas. 



Viisin pudelid kooli. Algklassidest võtsin kriiti ning joonistasin pudelitele ämblikuvõrgud ja ämblikud. Korra panin ka küünlad põlema, kuid kuna ma ei teadnud (siiani ei tea), kas koolis võib küünlaid põletada, siis olidki need rohkem sellised dekoratiivsed. Kivid sain Panga Pangalt. Korjasin neid, et lastele koolis matemaatikat õpetada (murde). Ilmnes, et kivid klassiruumis on väga olulised, kuna nendega saab noortele selgitada mandrijää kulutavat ja kuhjavat tegevust, jõgede voolukiirust, laamade liikumist, protsente jne. Imelised abivahendid (Y)


Lastel lasin pikapäeva rühmas joonistada teemal "Halloween" ja panin nende pildid enda klassi üles. Ise lõikasin välja mitmeid nahkhiiri ja panin need laste piltide vahele. Võib öelda, et lõppkokkuvõttes olin tulemusega täitsa rahul.
Nüüd vaja kiirelt jõuluideid... kodu on peaaegu kaunistatud, kuid klassiruumis valitseb tühjus. 



Käsitöö postitus: Liblikatega randmesoojendajad

Viiendal oktoobril õpetajatepäeval diivanil istudes ja juttu puhudes võtsin välja tädi Kaile kootavad randmesoojendajad (LINK), et anda neile viimane viimistlus. Üks õpetaja vaatas ning andis teada, et tema sooviks samuti endale taolisi, ainult et siniste toonidega. Lubasin mõelda ja kui vähegi võimalik siis jõuludeks valmis saada. 
Esmalt kudusin ühed randmesoojendajad, kuid ilmnes, et need olid liialt väiksed. Seejärel tuli mul ideede kriis ja tassisin lõnga endaga lihtsalt kaasas. Soomes käies oli mul mitu tundi mida laiaks lüüa. Võtsin siis lõnga ja heegelnõela kotist välja ning hakkasin heegeldama. Peatselt olidki valged põhjad valmis. Ja nii nagu ikka, siis ideed formuleeruvad ideed töö käigus. Valged randmesoojendajad olid mega igavad. Lisasin siis sõrmede juurde lainelise ääre. Tundus, et ka seda on liialt vähe ja pealegi oli vaja sinist värvi kindlasti... Heegeldasin sinise äärispitsi. Ainus minupoolne nõue oli, et see peab rõhutama lainelisust ja olema piisavalt õrn ning naiselik. 
Oli juba täitsa kobe töö, kuid ikka veel poolik. Jätsin jällegi töö hetkeks seisma, kuni mulle meenus, et mul on korralik karbitäis igasuguseid pärleid ja litreid. Koukisin karbi kapist välja ja hakkasin randmesoojendajaid täiendama. Sõelale jäid sinised litrid ja liblikad. Õmblesin need külge ja olin täitsa rahul juba... aga... midagi oli ikka puudu. 
Randmesoojendajad seisid siis mitu õhtut laual. Ühel õhtul telekat vaadates küsisin Siimult, et kas ülesäärde võiks ka valge laine heegeldada. Kui juba mees ütleb, et see oleks kena, siis järelikult tuleb see valge laine heegeldada. 
Viimaks olin nendega piisavalt rahul, et õpetajale üle anda. Need olid tädi Kai omadega võrreldes nagu öö ja päev. Seda nii tehnikalt kui ka väljanägemiselt. Samas olid need ideaalsed sellisena nagu need välja tulid. 




29.10.17

Käsitöö postitus: Keraamika

Augusti lõpus või septembri alguses avastasin, et mu õe sünnipäev on jällegi lähenemas ja kingiideid on null. Mõtlesin, et sel aastal traditsioonilisi sokke ei tee :) Aastake võib ju vast vahele jääda... Mõtlesin veidi ja leidsin, et kuna preili on juba täitsa iseseisev noor inimene, vajab ta oma koju kindlasti ühte imelist nõudekomplekti. 
Idee küpses pikka aega enne kui sammud Eelika Keraamika (LINK) stuudiosse seadsin. Esialgne plaan oli teha neli parajalt suurt söögitaldrikut taimetrüki tehnikas. Roheline nagu ma olen, siis neist neljast suurest söögitaldrikust said neli väikest koogitaldrikut. Kuna neist jäi savi veidi üle, siis tegin ühe topsi ka. Kõrge sangaga, et saaks nt jõululauale panna pohlamoosi. Kõrge sanga tegin mõttega, et siis saab selle ka ülevalt lähenedes kergelt kätte ja ei pea muid nõusid nihutama (nagu enamasti pidulauas, kus süüa on rohkem kui laual ruumi). Tops tuli päris äge välja ja leidsin, et neist saavad tassid. Tegin siis kolm veel. 
Topsid hetkel, kui savi on juba ära kuivanud ja eelpõletuses käinud. 


Kui savi oli kuivanud, siis katsin need osad, kus taimed olin savisse vajutanud raudoksiidiga (LINK). Lasin sellel hetke kuivada ning märja nuustikuga pühkisin üleliigse ära ja veel katmata osa sai samuti nö. ülejäägiga kaetud. Kuna olin plaaninud kõrgkuumust, siis jätsin parajalt paksu kihi seda raudoksiidi peale. Kõrgkuumuses põleb see väga!!! heledaks. 

Ühtedel on raudoksiid nö. maha ja laiali pühkimata, teistel pühitud. Viimase sammuna enne teist põletust kandsin peale ka läbipaistva glasuuri, et nõud peaksid hästi vedelikke ja oleksid imeliselt läikivad. 


Ahjust sain kätte sellised taldrikud. Oma vaimusilmas lootsin, et seda musta jääb enam peale, kuid tõesti see põleb ääretult heledaks. Õnneks taimeosad on ilusti näha!

Tassidega on muidugi see tore asi, et neist ei saa tänu väiksele disaini apsakale juua. Kõrge sang ei ole ikka parim idee!!! Seega on need siiski topsid, kuhu väiksel istumisel saab panna nt. dipikastet, kurki, porgandit...POHLAMOOSI!!!


24.10.17

Käsitöö postitus: Randmekad tädi Kaile

Väiksena saime õega veeta ääretult palju aega vanaema juures. Sealt on pärit niipalju väärt mälestusi, mis on teinud lapsepõlve väga värvikaks. 
Tema tagatoa laua alla sai alati ehitatu onn ja sinna tassitu majapidamise kõik padjad. Praegu paneb suu muigama, et kunagi mahtusime sinna laua alla kahekesi koos patjadega, kuna praegu on üksigi sinna mahtumine keeruline. 
Samuti oli vanaisa teinud tädidele mängumaja, mis sobis üüratult hästi ka meile. Seal sai igasuguseid mänge mängitud ja tõenäoliselt ka pahandust tehtud. 
Vanaema maja kõrval voolab Tirtsi jõgi. Jõe kohale oli pandud puuoksa külge köis, mille otsas oli sõlm. Isver kuidas meile meeldis sellega kiikuda. Seda ei tohtinud muidugi teha, sest äkki kukud jõkke, äkki oks murdub jne. Aga me ikka salaja tegime seda. Enamasti saadi meile jälile ning saime riielda, kuid see oli nii köki-möki selle elamuse kõrval. Tasus kuulamist :)
Jõe peal sai talviti ka uisutatud. Tädid ja onud ajasid alati raja lahti ning meid viidi alati ka jääle. Eriti õnnelikud olime, kui saime endale uisud, sest siis oli lõbu veelgi enam. Suviti kaevandati meile sealt savi, millest saime igasugu asju teha. Olime savised nagu porisees tuhninud põrsad, aga kaevuvesi tegi alati imesid :) Tõenäoliselt said ema ja isa vanaemalt tagasi ikka ilusad lapsed :)
Talviti käisid tädi Kai ja vanaema poeski. Selleks kasutati alati soome kelku (loodan, et teate mis see on!). Istumise alla pandi alati enda poolt tikitud padjad, et lastel hea pehme oleks istuda. Mina ootasin alati seepärast talve, kuna need sõidud olid nii vahvad. 
Muudel aastaaegadel kasutati liiklemiseks ratast. Ühele rattale monteeris vanaise istekoha nii ette kui ka taha. Vanaemal oli niiviisi kahte lapselast hea koolist enda poole transportida. Üks ees, teine taga ja üüratu koolikotid kahe lenksu otsas. Võis see aga vahva vaatepilt olla. 

Tädi Kai oli minu ja õe jaoks see õige tädi. Alati viitsis meiega tegeleda. Samas oli ta ka maailma kõige kurjem tädi ja mina küll natukene nagu kartsin teda. Aga kuna ta oli ja on poemüüja, siis koju tulles tõi ta vanaema juurde alati erinevaid komme ja šokolaade. Tal oli ka enda kummut, mis oli alati lukus. Päevad, mil ta selle meile avas oli nagu võlumetsas olemine. Seal oli gast põnevat värki. Kõige enam paelus mind tema kommipaberite kollektsioon. Seal oli igasuguseid. Mida juba toona ei toodetud. Mäletan nt. punase paberiga Jõmmu šokolaadi paberit, kus oli valge peaga poiss peal. 

Vanaema ja tädi kudusid meile ka mütse, sokke, kindaid. Vanaema antud asjad olid alati nii ilusad (LINK). Puhtast villasest lõngast ja ääretult värvilised. Oli üks müts (Saaremaa kodus siiani alles), mida ma ei raatsinud pähe panna, kuna see oli lihtsalt nii ääretult ilus. Nüüd on aga vanaema tervis natuke kehv ning väga ta enam käsitööga ei tegele. Tädigi on nüüd rohkem meisterdama hakanud väiksematele. Samas on nüüd aeg tasuda nende vaev. Paar aastat tagasi kudusin ühed veinipunased randmekad (LINK). Kuna mina selliseid asju väga ei kanna, kuid tädile meeldisid, siis andsin need temale. Nüüd ta mainis, et tal on need läbi saamas ja vaja oleks uusi. Kuna aasta 2017 on mul lubaduste täitmise aasta, siis tegingi talle uued randmekad. Kudusin neisse vanaema kinnaste soojust ja ilu. Vanaemale järgijõudmiseks läheb veel omajagu aega, kuid vähemalt on kuhu pürgida. :)

Jõmmu šokolaad. Usun, et olen isegi seda söönud, kuid maitset enam ei mäleta. 

Randmekad tädi Kaile


Tädi Kai ja onu Gunnar võtsid meid oma väljasõitudela ka alati kaasa. Sel 2010 aasta suvel avastasime nendega koos Muhumaad
Alati lastelastele mõtlev vanaema Eevi

Pojad on ikka isasse :)

Vanaisa Felix ja Rex



08.10.17

Käsitöö postitus: Beanie hat

Aasta siis võis olla 2015 ja käsil selle viimane pool, kui andsin lubaduse tollase töökaaslasele tema mütsimajandus üle vaadata. Veits kahju hakkas, kui külma ilmaga väljas olles ta kõrvad punaseks värvusid ja ainus kaitse oli dressika kapuuts. Mis muidugi pidi olema parim külmakaitse :)
Aeg läks ning saabus aasta 2017. Nii nagu ikka antakse esimesel jaanuaril lubadusi tulevaks aastaks. Mina olen loobunud igasugu spordiga seotud lubadustest. Olen leidnud, et kui vaja on minna siis lähen. Käin ühe korra ära ja leian, et mu füüsis on alla igasugust arvestust, ja rohkem ei lähe :) 

Mõtlesin siis pingsalt, et mis lubadusi anda. Peab ju ikka trendiga kaasas käima. Lõpuks otsustasin, et aasta 2017 on lubaduste täitmise aasta. Ja nii on see siiani ka olnud. See on ülimalt hea tunne, kui olen jälle mõne pikalt seisnud sõnakõlksu tegudeni viinud. Ühtlasi on see mind ka kasvatanud ja õpetanud, et kõikidele asjadele ei öelda koheselt "JAH."

Kui sügis juba uksele koputas tuli mul see ammune lubadus meelde. Kuna ma niisama ei tahtnud kududa, siis küsisin, et kas ta ikka kannaks seda mütsi, kui lõpuks selle valmis saaksin. Vastus oli jaatav. Mida oma roosas maailmas pean piisavaks :) Sooviks oli beanie hat. Kui seda väljendit kuulsin, siis mul oli: "Ahhh, mis asi see veel on?" Ilmnes, et see on kõige tavalisem lotumüts. Polnudki sellist varem kudunud ja väljakutse sobis. 

Poest lõng saadud, vardad kätte võetud ning ca. nädalaga (natuke siia sinna) valmis see iluduseke oligi. Endalegi üllatuseks jäin tulemusega suht rahule. 

Lõng: 100% akrüül (otsustasin seekord villasegust mitte kasutada)
Vardad: 3.5
Muster: 1:1 soonik kolm rida; vahele üks pahempidine rida; 1:1 soonikus kolm rida, kuid varasema lt tehtud pahempidiste silmuste kohale parempidised silmused ja parempidiste silmuste kohale pahempidised silmused. 


Tulevikuks võiks jätta midagi sellist :)


13.09.17

Käsitöö postitus: Kaisukad lapsele kaissu

Suvi on möödunud linnutiivul ning juunis valminud kaisukaid pole ikka veel kusagile avalikult jõudnud üles panna. Võtsin nüüd end kokku, et seda teha. 

Kass Arturi tegin eeskätt selleks, et ära kasutada lõngajäägid. Samuti tahtsin katsetada mandala heegeldamist. Täitsa mõnus ettevõtmine oli. Pea on nagu ikka 50 akrüül, 50 vill. Seelikus on aga kõike: mohääri, akrüüli, metallikut, villa. Lõngad olid erinevad ja seelik sai selline tugevamakoelisem. Kassi pea sisse saab panna näpu, ning seda liigutada (nagu ikka minu kaisukate puhul). 
Omanikku pole, seega kui on soovi, siis kirjuta mulle :)

Punase seelikuga jänese heegeldasin, et lõpetada punase lõnga varud. Hiljem leidsin kastipõhjast seda lõnga aga veel :O. Mõnikord, mulle tundub, et varud on juba lõpmatud. Samas on midagi uut tegema hakates lõngast alati puudu ja peab poe poole sammud seadma:). Üleeile skoorisin näiteks Grossis mitmevärvilise lõngaga, millest peaksid Krissule lõpuks sokid valmima. Olen neid lubanud ju 2016.a juulist saati :)
Punase seelikuga jänese seelik on pehmekoeline ja küllaltki lendlev. Pea on 50 akrüül, 50 villane. Seelik on 75 akrüül, 25 villane. Pildilt on näha ka, kuidas saab näpu pea sisse panna ja peaga mängida.
Omanikku pole, seega kui on soovi, siis kirjuta mulle :)


Sinise seelikuga jänese jutt kattub eelmise kahega. Jällegi oli vaja vähendada lõnga jääke. Samuti tahtsin hirmsasti proovida seda mustri (kõige tavalisem ananassi muster :) ). Sai selline kelmikam, sinine seelik ja valge äär... Jäneste Снегурочка ;)
Pea on 50 akrüül, 50 villane. Seelik on 75 akrüül, 25 villane. Pildilt on näha ka, kuidas saab näpu pea sisse panna ja peaga mängida.
Omanikku pole, seega kui on soovi, siis kirjuta mulle :)

Roosa seelikuga jänese tegin samuti viimasest lõnga jupist. Sain oktoobris lõnga, kuna panin ühed sokid nö. võistlustulle ja need said I koha (uhkeldan nüüd :) ). Üks osa lõngast oli kasutatud, kuid selline vahelduv roosa oli kasutamata. Seega arvasin, et parim viis see ära kasutada on jällegi üks kaisukas teha. Nende heegeldamine on tõeliselt lõõgastav. Samas peab nüüd vist pidurid peale panema, kuna salves neid mõningaid on aga pole kellelegi kinkida. Seega kallikesed, tõstame iivet :)
Lõng peal 50 akrüül ja 50 villane. Seelik tõenäoliselt sama, kuid pead ei anna!!! Etikett on nelja tuule suunas lennanud.
Omanikku pole, seega kui on soovi, siis kirjuta mulle :)

23.04.17

Käsitöö postitus: Iiahi sokid

Rene lahkumispeol näitas Meriliis mulle pilti kootud Iiahi sokkidest (LINK) ning palus endale ka paari. Jällegi üks idee, mis tundus mulle piisavalt väljakutsuv, et ära teha. 

Vaatasin oma lõngakasti läbi ning avastasin, et mul ei olegi sinist lõnga. Sellest oli ääretult kahju, kuna üritan oma lõngavarusid vähendada. Seadsin sammud Kose Grossi ja leidsin sealt sobiva sinise. Seal müüaks ülimalt harva lõnga ja valik on samuti väike. Enamasti 2-3 tooni ja igast toonist kuni 7-8 tokki. Minul igaljuhul vedas, kuna sinine oli olemas ja normaalse hinnaga. 

Ülestõusmise nädalavahetusel sõitsin Saaremaale ning haarasin vardad kaas. Põhiline soki osa saigi valmis - säär, kand ja osaliselt ka jalalaba. Seejärel kudum seisid nädal aega, kuna tuli tööl käia. Laupäeval võtsin sokid jällegi välja ning tegin lõpuni. Kudusin kõrvad ja ninaotsa, heegeldasin saba ja silmad, lisasin sabatuti ja tuka lõpetuseks tikkisin suu. 

Soki põhiosaga (sinine) oli muidugi nii, et tuli väike soki doonorlus ka teha. Lõng sai otsa, kui teha oli jäänud vaid üks kõrv. Uut lõnga ma aga osta ei tahtnud, kuna see oleks mul jälle varudesse jäänud. Seega ühe soki lõnga kulutasin ära kõrva tegemiseks ning seejärel ühtlustasin sokke üksteisele lõnga laenates nii, et põhiosad ikka sama pikad jäid. Oli ikka arvutamine :)
Soki doonorlus käib :)
Sain nina ka kootud ning asusin sokikesi ilmestama. 

See tukk ja need silmad. 
Saba küljes olevat lipsukest käisin otsimas poest. Kuid ma ei leidnud ilusat lipsukest ning samuti ei olnud õiget värvi (mulle sobivat) paela. Seega võtsin vastu otsuse, et teen saba ninaga sama värvi roosast. Tuli täitsa nunnukas teine :)
Sabake
Ja siis nad valmis saidki. Soki sääreosa ülespoole ja alla poole nihutades saab muuta seda, kuhu maani tukk ulatub. Kas Iiahi silmad paistavad mõnusalt välja või varjub ta tuka taha nagu Sia :)





Materjal: lõngad olid 75% villane ja 25% akrüül (sinist kulus siis 100g)
Vardad: suurus 2.5
Heegelnõelad: silmad suurus 2, saba suurus 3
Saadavus: Meriliisi eritellimus
Ajakulu: ca. 20h

Oli üks äärmiselt mõnus ja põnev ettevõtmine. Roosa oli mul üks "jääk," mis ikka veel otsa ei saanud. Üritan nüüd selle aga ära kasutada heegeldades ühe põrsa kaisuka. Seega, katsikulised!!! ja lapsevanemad jääge ootama peatset postitust põrsa kaisukast ;)

09.04.17

Käsitöö postitus: Lendur kass

Ei ole nagu väga imeks panna, et sellest blogikesest on saamas käsitöö blogi ning samas ka arhiiv mu enda jaks, et teaksin millal ja mida ma meisterdanu olen. 
Täna sai hetk tagasi valmis üks Lendur kass. Selline mõnus pehme hallikarvaline kõuts, kes on ennast parajalt paksuks söönud. Istudes on tal pikkust 24cm - täitsa selline harju keskmine. Saba saab ta lehvitada igasse ilmakaarde 14cm. Vöökoha laius oleneb sellest, kus ja millises poosis ta parasjagu just lesib (ca 20cm).

Materjalid
Hall lõng: 50% akrüül; 50% vill
Säbruline lõng: metallikut, villa, akrüüli
Saadavus: Omanikuta

Kass tegi selfie

25.03.17

Käsitöö postitus: Liblikad kevadeks rinda

Facebooki Käsitöö tegijate grupis hakati eelmisel nädalal tootma mõnusas koguses liblikaid, mida saab rinda panna (taolisi nagu on KUMA liblikad). Tegijad mainisid, et kasutavad plastikut paberit ja lakki. Kuidas aga tööprotsess täpsemalt käib, millist plastikut kasutatakse jne keegi ei avaldanud. Tekkis ka poleemika, et KUMA disain üks-ühele ja neid ei või teha jne. Jah, poes müüakse halle kootud sokke ning ma ei või neid kududa, kuna need on kellegi disain :) (Oki, päris nii must-valge see ka ei ole). Aga lõpuks toodi välja, et Kuma on ka ise kusagilt nišši võtnud ja nad ei ole esimesed liblik-prosside tegijad maailmas.

Igaljuhul hakkasin huvi tundma nende liblikate vastu. Mõtlesin ka endale teha ning uurisin, et ehk tööjuures on kellelgi KUMA liblikaid, et saaksin näha originaale. Ei olnud. Seega panin oma pea tööle. 

Plastiku kasutamine tagusena tundus kuidagi vale (õhuke, paindlik, võib kergest katki minna, ääred võivad lõigates karedad jääda jne). Mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et kasutan naturaalset nahka (vana diivani jäägid :) ). 

Enne tõelise prossi tegema hakkamist tegin aga terve pühapäevase päeva katseid. Võtsin mõned nahatükid ning liimisin neile paberid peale. Osadel nahatükkidel karvasele poolele, osadel libedale poolele. Lasin liimil kuivada ja tegin väänamise testi. Sain aru, et tuleb kasutada ka mingit lakki. Katsin siis osad jupid ühekordse lakiga, osad kahekordse lakiga. Jällegi peale laki kuivamist teostasin väänamise testi. Oluliselt parem tulemsu - seega LAKK oli kindel. Lisaks kaitseb see värvipinda ka pleekimise eest (Y). 

Katsed

Seejärel tuli ujutamise test. Lasin juppidel tükk aega (ca 3h) vee sees liguneda. Võtsin veest välja ning mind tabas halb üllatus. Liim ei peagi pikale vees ligunemisele vastu ning tuleb naha küljest lahti. Alla anda oli aga liialt vara. Jätsin jupid kuivama. Ja mis siis juhtus??? Liim kleepus veelgi paremini naha külge. Täielik võit :)

Muidugi tuli teha uus väänamise test. Ilmnes, et vees ligunemine oli paberit siiski kahjustanud ning seega tekkisid väänamise jäljed (murdepunktid nagu jalanõudel) kiiremini. Samas ma ei usu, et keegi hakkaks oma rinnaliblikat niiviisi väänama nagu mina seda tegin :) Positiivne oli see, et lakk ei läinud vees laiali. Ehkki ma uskusin, et see juhtub. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et minu laboratoorsed katsed olid edukad ja võisin hakata liblikat tegema. Seega Googeldasin endale mõned liblikad ja printisin välja. Osadel liblikatel lõikasin naha ja paberi eraldi välja ning seejärel kleepisin kokku. Teistel aga kleepisin naha ja paberil olevad liblikakujutised enne kokku ning lõikasin. Ei teagi, kumb oli parem variant. Mõlemal variandil on omad vead-ja-head. 

Liblikate taha kleepisin veel ka kinnitused, et neid saaks ilusti riiete külge panna ja oligi kõik. Päris numpsikud tulid välja. Pildil on kõige esimene liblikas, mis valmis sai. 


NB! Nüüd nägin ka päris Kuma liblika ära (küll ainult ühe, kuid asi seegi). Ma natuke pettusin selles. Esiteks, KUMAgi liblikas oli nahal (arvasin, et neil on midagi tugevamat - vb osadel liblikatel ongi ega ma ei tea ju). Teiseks, piltidel tunduvad nende liblikad hästi tõetruud (olen vaadanud vaid nende kodulehekülje esimest lehte!), kuid liblikas, mida mina nägin oli nagu raster (ehk liialt piksliline minu jaoks). Kolmandaks, eeldasin, et nende liblikad ongi päris liblikate kujutised - aga ei olegi. 

Mina olen enda liblikakesega aga üdini rahul :) Ise tehtud - hästi tehtud! 

EDIT: 
Ülejäänud esimese laari liblikad ka :) Sest eputamine ei ole ju keelatud... Vist 


Geograafia liblikad

Minu raster :)


Väike pärlikatsetus sai ka tehtud. 


26.02.17

Käsitöö postitus: Punased ekstra pehme tallaga sussid (jalale nr 38-39)

Käsitööga seotud postitusi on viimasel ajal olnud päris mitmeid :). Eks seda seetõttu, et vaba aega on rohkem (Jeiiiii) ning ideede tulv oli samuti vahepeal võimas. Nüüd proovin enda kätte võtta ja parandada ära ka enda kaks isiklikku kindapaari. Ühtedel tuleb pöial uuesti kududa, kuna kohe-kohe on auk sisse tulema. Ja teate miks... roolikeeramisest - hahaaa. Teisel kindapaaril on üks korralik auk juba sees. 

Susse tahtsin teha taaskord seetõttu, et improvida oma tallategemise oskusi. Esimesed sussid said ühekordse põhjaga. Siis aga sain aru, et seda on liiga vähe. Muidugi olid esimesed kaks paari päris lambanahkse põhjaga (karv ja puha :) ), seega natuke soojem ja mõnusam ikka kui sünteetika. Mõtlesin natukene ja tegin esimesed kolmekordse põhjaga sussid (nahk, vatiin, karv). Olin rahul, kuid mitte 100%. 
Nüüd aga sain empsilt kattemadratsi. See oli mu voodi jaoks liiga suur ning seega sai seda veidi timmitud. Seega jäi mul alles korralik jupp poroloni. Head materjali ei tasu aga minema visata (nagu ma enamasti teen) ja hakkasin susse taaskord välja mõtlema. 

Taldade tegemiseks läks terve päev. Tõdesin taaskord, et nahka õmmelda õmblusmasinaga ning käsitsi on küllaltki keeruline. Tegin käsitsi õmmeldes naaskliga enne ikka augud ette, kuna niisama nõela nahast läbi ma lükata ei jõudnudki. Lõpuks said tallad aga valmis. Ja need on nii mõnusad ja pehmed. 
Pealmine osa sai heegeldatud. esimese osa tegin loominguliselt. Ei olnud enam keeruline, kuna varasemalt olen ju oma neli sussipaari juba heegeldanud. Sääre osa jaoks otsisin uue mustri, mis ei põhineks merekarbi mustril. Leidisin lõpuk sühe mõnusa, mille mustrikord oli piisavalt lühike. See on minu jaoks susside tegemisel oluline, kuna siis pean vähem arvestama lõngavarudega ning samuti otsustada jooksvalt, millal on piisav säärepikkus saavutatud. Äär sai jällegi tehtud kelmikate poolkaartega. 

Info
Materjal: tald - ehtne nahk (taaskasutus) + porolon (taaskasutus) + karvane osa (sünteetika)
Materjal: pealmine osa - 100% akrüüllõng (läigib ülimalt vahvalt)
Suurus: Tehtud nr 41 jala järgi, kuid arvestades õmblusvarusid jne sobib jalale 38-39
Saadavus: Saadaval

Tald





Varasemad sussid
Roosad sussid jalale nr 34 - LINK
Valged sussid jalale nr 38 - LINK
Sinised sussid jalala nr 40-41 - LINK
Värvilised sussid jalale 40-39 - LINK

25.02.17

Üks tegu igas päevas

Hakkasin lõpuks puhkama. Võtsin lausa 10 päeva puhkust välja, seega on mul eelmisest aastast veel 8 päeva võimalik välja võtta. Hetkeks eemale saada oli aga väga vajalik, kuna mul hakkasid töös sisse tulema üha rumalamad vead. Muidugi täiesti eemal tööst ma olla ei saa, kuna mul puudub asendaja. Seega on puhkus nö. hakitud. Mõnel päeval käin ka kontoris, et natuke tööd teha jne. 

Puhkusele asudes otsustasin, et igal päeval pean tegema ühe kasuliku teo. Millise, kellele, kus ja kuidas ei ole oluline. Peaasi on aga see, et iga päev oleks natukenegi kasulik. Nii siis vahetasingi esimesel puhkusepäeval tumba katte ära. Ise ma olin küll selle üle mega õnnelik. Alati saab muidugi paremini, kuid minu arvates päris mõnus. Natuke nahka (päris nahk meie kunagiselt diivanilt) on veel alles, seega ma loodan, et ühe tumba saan veel puhkuse ajal timmitud. 


Teisel puhkusepäeval läksin aga juba jällegi tööle ja olin tubli. Õhtul käisin ka bachata trennis. Olen seal nüüd mõnda aega käinud ja hetkel olen vaimustuses. Aga jeerum, kui keeruline võib olla üks tants, mille põhisamm koosneb neljast taktist. Ja sellele ühele sammule on ehitatud miljon sammu :)
Alguses oli keeruline ka see, et kippusin ise juhtima, aga ma annan endast parima, et seda mitte teha. Samas, mis teha kui tahaks natuke keerutada ja teha igasuguseid samme, et harjutada, aga partner teeb vaid põhisammu :)

Ja siis saabus EV 99 sünnipäev. Käisime vanaisa haual ning panime talle mõned küünlad. Peale seda tšekkisime üle ka paraadi. Noh, see läks tiba nihu, kuna mei ei jaksanud oodata ja liikusime ringi. Lõpuks loobusime oma esirea kohtadest just sel hetkel kui paraad algas. See oli natuke kurb aga vähemalt oli paraad fun. Näha sai lennukeid ja tanke ja autosid jne. 

Ning kuna 24.veebruar ei tohiks mööduda ilma kiluvõileibadeta, siis käisin viimasel hetkel poes ning ostsin kilu. Valisin hoolikalt, aga ikka sain mingid halvad kilud. Pehmemad kui mannavaht. See oli natuke kurb :/. Aga vähemalt sai kiluvõileiba süüa ning presidendi vastuvõttu telekast vaadata. 



Ronimispukk Printsessile

Printsess hakkas käima 6 päeva peale aastaseks saamist. Ühaenam on ta seejärel hakanud huvi tundma ka kõiksugu ronimiste vastu. Lisaks ...